Kirjeldus

Selles ehitises domineerib klassitsistlik ruumikontseptsioon. Hoone plaan on peaaegu täiuslikult sümmeetriline ning peasaali ruumis domineerib valgustatud klaaslagi – compluvium – millega intrjöör meenutab klassikalist aatriummaja. Peasaaliga liitub õuepoolses otsas väiksem ja madalam valgustatud klaaslaega tablinium, mis annab kesksele ruumile avatuse ka selles suunas. Avatuse Vabaduse väljakule tagab aga väljakupoolse saali suur klaasaken. Sellise voolava ruumina on Kunstihoone omamoodi Kreeka templi analoog, mis on küll mahuliselt konkretiseeritud, ent mille siseruumid on sammastike kaudu avatud ümbritsevasse ruumi, kosmosesse.

Stilistiliselt võiks Kunstihoone peafassaadi nii klassitsistliku sümmeetriaga, J.Raudsepa temaatiliste skulptuuridega (1937), arhitektoonika geomeetrilise dekoratiivsusega kui ka ekspressionismist pärit roosa-puna-musta koloriidiga liigitada tollal Euroopas üldlevinud art déco alla. Art déco oli pehmem, uuele kodanlusele vastuvõetavam masinaarhitektuur, millesse sünteesiti kõiki 1920. aastate kunstikultuuri hoovusi ning stiili, luues uusi dekoratiivseid kooslusi, kusjuures väljendusviisi ampluaa ulatus puhtast geomeetriast banaalse kitšini.

Oma fassaadi selge geomeetriaga oli Kunstihoone omaaegse Tallinna linnapildis vaieldamatult avangardistlik ehitis – uue ajastu kuulutaja, uue moodsa kunsti sümbol.

Arhitektid pole Kunstihoone interjööre art déco´le iseloomuliku dekooriga eriti koormanud, on vaid delikaatseid viiteid klassikale sümmeetriliselt ruumi paigutatud paarissammastega nii Vabaduse platsi poolses näitusesaalis kui ka Kunstiklubi fuajees. Hoone õuefassaadid seevastu on veelgi lihtsamad ja ratsionaalse funktsionalismi laadis, kuuludeski enam A.Soansi arhitektuurse käsitluslaadi juurde.

Loe lisa: Leonhard Lapin http://www.kunstihoone.ee/index.php?lang=est&club=1&page=21