Kirjeldus

Ajaloolises Keldrimäe piirkonnas Mardi tänaval on taastatud kaks Eesti Vabariigi aegset nn Tallinna tüüpi kortermaja. Kaks hubast kortermaja asuvad küll südalinna tuiksoone lähedal (Liivalaia tn ja Tartu mnt), aga jäävad eemale suurest transpordimürast ning suurlinna melust. Selline unikaalne kooslus annab võimaluse nautida Tallinna südalinnas vaikust ning rahu, mis on pigem iseloomulik mõnele väikelinnale. Vahetusse lähedusse jäävad Stockmanni kaubamaja, Keskturg, hotell Olümpia ning ühistranspordi peatused.

Praegusel kujul säilinud hoovipealse hoone autoriks on arhitekt Artur Vetemaa ja tänavapoolse hoone autoriks on Eestis kõrgelt tunnustatud arhitekt Karl Treumann (peale nime eestistamist Tarvas). Karl Tarvase poolt projekteeritud hoone on hea näide 1930ndate aastate Tallinna tüüpi majadest. Peamiselt olid selle ajastu Tallinna tüüpi majad kivist trepikojaga, kahekorruselised ja mansardkorrusega. Mansardkorrused võeti kasutusele ka eluruumidena. Tihti kaunistati selliseid hooneid kahel pool kivitrepikoda eenduvate erkeritega. Fassaadis kasutati kohati ka puitkilpe ja vertikaalseid liiste. Rekonstrueerimisel säilitatakse maksimaalselt hoonete välisilmet ja autentsust.

Kinnistul paiknevat ja paiknenud hoonestust on aja jooksul korduvalt ümber ehitatud ning täiendatud vastavalt nende omanike vajadustele. Vaatamata korduvatele ümberehitustele on kinnistul paiknev hoonestus säilitanud tervikliku ja väärika ilme. Kindlasti on aidanud hoonetel hästi säilida viiekümne aasta pikkune periood, mil tehti ainult hädapärast remonti. Teiseks autentsete detailide säilitajateks on peale hoone tagastamist olnud sundüürnikud, kelle puudus samuti huvi midagi korrastada. Sellised nii öelda lohakused on päästnud hooned laialt levinud „säästlikust“ remontimisest.

Hoonestuse ehituslooline ülevaade:
Esimesed märgid hoonestuse rajamisest pärinevad Tallinna Linnavalitsuse arhiivi andmetel aastast 1905. 30.12.1905. a kinnitatud projekti kohaselt rajati kinnistule (algse aadressiga Mardi tn 12) kaks peaaegu identse plaaniga hoonet. Kitsad ja pikad hooned paigutati krundile selliselt, et peasissepääsuga otsafassaad külgnes kohe tänavaga. Teised sissepääsud paiknesid hoone tagumises otsas. Rajatud hooned olid kahekorruselised ja kahe puittrepikojaga puitkarkasshooned. Plaaniliselt paiknesid hoonete esimesel korrusel kabinetid, suur saal, puhvet, garderoob. Teine korrus oli mõlemal hoonel keskse koridoriga, mis külgnes väikeste tubadega. Osaliselt olid hooned ka kellerdatud. Keldriruumides paiknesid abiruumid nagu köök, pesuköök ja panipaigad. Jälgides plaanilahendust on alust arvata, et hooned toimisid majutusettevõtetena.

Järgmise etapina rajati aastal 1906 olemasolevate hoonete taha ühekorruseline puithoone, mille ühes osas paiknesid panipaigad ja teises osas paiknes korter. Aastaks 1924 on eelnevalt rajatud hooned hävinud või lammutatud. Nimetatud aastal plaanib Mardi tn 12 omanik Anna Johanson ehitada kinnistule väikese kojamehe maja. Hoone oli plaanitud rajada kivist ja ühekorruselisena. Antud hoone projektile tehti aga 1925. aasta kevadel juba muudatusprojekt, mis kasvatas vähesel määral hoone gabariite ja kõrgust. Samuti planeeriti hoonele keldrikorrus ning hoone küljele hoovi madal puukuur. Aastaks 1930 on Mardi tn 12 kinnistu omanikuks saanud Vladimir Klein, kes tellib samal aastal tuntud arhitekt Karl Tarvaselt projekti kahekordse puust elumaja rajamiseks. Arhitekt Tarvas projekteeris kinnistule tolle ajastu klassikalise Tallinna tüüpi maja. Hoone on kahekorruseline puitkonstruktsioonis kivist trepikojaga ja mansardkorrusega. Esialgselt projekteeriti kaks esimest korrust 2-, 3- ja 5-toalisteks korteriteks kaks esimest korrust. Keldrikorrusel paiknesid tänavalt eraldi sissepääsuga äripinnad. Hoone tagumises pooles olid aga panipaigad ja pesuruumid koos vanniga. Kuna Mardi tänav oli selleks ajaks varustatud üldkanalisatsiooniga, siis sai võimalikuks rajada tualetid eraldi igasse korterisse. Kõigest pool aastat hiljem, 1930. aasta aprillis esitati linnavõimudele uus projekt, millega võeti elamispinnana kasutusele mansardkorrus, kuhu planeeriti rajada kaks lisakorterit ja väike pööninguosa pesu kuivatamiseks. Antud projektiga muudeti mõneti ka katuse kuju. Kaotati ära otsmised mansardviilud, mis asendati vertikaalse seinaga.
Järgmised märgid ehitustegevusest pärinevad aastast 1934, mil kinnistu omanik palus Linnavalitsuselt luba ehitada kinnistu lõunanurka väike puitkonstruktsioonis aiamajake.

Järgneval kevadel, aastal 1935, läks kinnistul taas suuremaks ehitamiseks. Arhitekt Artur Vetemaa kavandas endise kojamehe hoone kohale ja külge kahekorruselise kivist trepikojaga puitelamu. Hoone külgnes tulemüüriga naaberkinnistule samal ajal ehitatud korterelamuga. Hoonesse planeeriti suhteliselt väikesed ühe- ja kahetoalised korterid.
Keldrikorrusele rajati panipaigad ja endise kojamehe hoone alla kaks avarat töötuba. Viimane ennesõjaaegne projekt pärineb aastast 1937, mil esitati joonised mansardkorrusega hoone plaanilahenduste muutmiseks. Mansardkorrus võeti kogu ulatuses kasutusele korteritena ning endise kahe korteri asemel moodustati neli korterit. Pööningule pääsuks pikendati olemasolevat kivitreppi pööninguni.

Allikas: uusmaa.ee